Põlevkivitööstuse keskkonnamõjude väljaselgitamine on vältimatu

Looduskeskkonna heaolu eest seisvad ühendused saatsid majandus- ja taristuminister Urve Palole pöördumise, milles palusid Eesti riigil välja töötada plaan põlevkivitööstuse likvideerimiseks. Plaani hädavajalikkust püüti tõestada pooltõdedega.

Taaskord oli juttu mitmetest pseudo-keskkonnamõjudest, eelkõige tohutust jäätmetekkest ja vee kasutusest. Tegelikkuses ei teki põlevkivitööstusest mitte jäätmed, vaid ehitusmaterjalid ja sisend energia- ja keemiatööstusele. Asjade valede nimedega nimetamise pärast on Eesti põlevkivitööstuse keskkonnamõjud „ebaproportsionaalselt suureks mõteldud“. Sama kehtib „vee kasutamise“ kohta. Kui vihmavesi pumbatakse karjäärist välja, on see „kasutamine“. Kui aga põllumees juhib üleliigse vihmavee põllult kraavi, on see „kuivendamine“. Kõik on kinni sõnastuses.

Ainult 4% SKT-st, on seda vähe või palju? 4% SKT-st on ligi miljard eurot, seda on kaks korda rohkem kui kogu Eesti kaitsekulutused. Seda on ka rohkem kui kombineeritud panus kogu Eesti põllumajandusest, metsandusest ja kalandusest. 4% SKT-st ei ole väike summa.

Eelnevaga on ilmselt nõus ka need rohkem kui 10 000 inimest, kelle töö otseselt põlevkivitööstusest sõltub. Kusjuures enamus neist inimestest on pärit Vene piiri äärest. Põlevkivitööstuse likvideerimisel tuleb nendele inimestele uued töökohad leida. Näiteid sotsiaalsete rahutuste mõjust riikide julgeolekule ei pea kaugelt otsima.

Keskkonnaeksperdid peaksid käituma ekspertidena ning üldiste sõnade (nagu „ebaproportsionaalselt suur keskkonnamõju“) asemel tuleks leida tööstuse tegelikud negatiivsed keskkonnamõjud ning nende kõrvaldamise rahaline väärtus. Seejärel, omades faktipõhiseid teadmisi, tuleks kehtestada pikaajalised keskkonnapiirangud ning –tasud. Nii oleks ettevõtetel võimalik otsustada, kas tööstusliku tegevuse jätkamisse investeerida või viia töökohad Eestist välja. Selline oleks loogiline ja mõtestatud lähenemine keskkonnapoliitikale.